Mina saabusin Portugali mõned päevad varem kui teised ja ootasin purjereisi seltskonda Ponta Delgada linnas. Leidsin sealt erakordselt hea hosteli, mis juba esimeste tundidega suutis minus meelde tuletada Portugali elanike külalislahkust, hoolimata sellest, et enamus hosteli kollektiivist ei ole Portugalist pärit. Ega Assooride saartel ongi raske tajuda, et inimesed on Portugalist pärit. See koht on kõigest muust ikkagi nii kaugel, et siin on alates juustust ja teest kuni inimesteni kõik kohalik. Isegi tubakapoodi otsides öeldi mulle, et siin on võimalik osta ainult kohapeal kasvatatud tubakat. Esimesel päeval jalutasin Ponta Delgadas ringi ja vaatasin väärsusi, mida linn pakub. Sain ka teada, et 25. aprillil on Portugali iseseisvuspäev, mis tähistab sel aastal 35 aastat tagasi lõppenud autoritaarse valitsuse kukutamist. Samas möödusin vanalinnas graffitist, millel oli suurelt kirjas independência. See justkui viitab sellele, et siin saartel on ka inimesi, kes tahavad Portugalist lahti öelda, aga midagi täpsemat ei ole selle kohta veel teada saanud või kuulnud. Assoorid on küll autonoomsed, aga mitte iseseisvad ja mäletan kuulujutte, et mandripoolne osa Portugalist liiga palju Assooride arendamisse ei panusta.
Teisel päeval käisin hosteli poolt pakutava (tasuta) tuuriga vaatamas mahajäetud hüdroelektrijaama. Matk hakkas pihta Sao Migueli saare ühest kõrgemast tipust Lagoa do Fogo lähedalt. Lagoa do Fogo on üks mitmest Sao Migueli saare vulkaanikraatris asetsevast järvest. Kui on pilvine ilm, siis mäe otsas pilve sees ei ole nähtavus väga suur, aga see teeb džunglis jalutamise jällegi meeletult müstiliseks. Laskusime mööda mäe külge alla ja leidsime tee peal mitmeid jäänuseid vanast hüdroelektrijaamast ja oru põhja jõudes oli ilm päikseline ja ühe küla ääres kose kõrval lõunatada oli jällegi täitsa vahva kogemus. Sama päeva hommikul käisime ka veel vulkaaniobservatooriumis ekskursioonil. Ilus on tunda ennast inimesena nii väiksena ja seista vulkaani sees mõeldes selle peale kui suur ja võimas jõud on meie maakera sees. Observatooriumis räägiti palju selle saarestiku tekkimise ajaloost, mis on toimunud 350 miljonit kuni 750 tuhat aastat tagasi. Siin, kolme tektoonilise plaadi ristumiskohas on tunda energiat, millest on kogu universum, alates planeetidest ja tähtedest kuni mägede ja liivani välja, tekkinud. 1957. aastal läksid vaalapüüdjad Faiali saare läänetippu majakasse, et ookeanis vaalasid näha, et siis minna neid jooksuga püüdma. Vaalapüüdjad nägid veepinnal vaalade asemel hoopis mullitamist, ja tuli välja, et üks vulkaan hakkab purskama. See on väga hoolikalt salvestatud vulkaanipurse, sest siis oli infrastruktuur ja informatsiooni liikumine juba nii pädev, et teadlased üle kogu maakera saaks reageerida. Seda nad tegid ja seadsid Capelinhose majakasse üles 2 kogu oma varustuse ja jälgisid, kuidas vulkaan purskab. Niimoodi natuke kauem kui aasta. 13 kuud kui täpne olla. Maa kohalike inimeste jalge all kogu selle aja jooksul värises. USA ja Kanada avasid žestina oma piirid Assooridelt pärit inimestele, kes tunnevad, et neil ei ole siin turvaline. Väga paljud läksidki ja tagasi ei ole tulnud. Kuulsin ühe portugaallase käest, et paljud käivad küll perel külas, aga enamasti keegi tagasi ei koli. Alguses tundus, et vulkaanipurse lõpeb uue saare näol, ja sellele jõuti juba ka nimi panna, aga paar kuud peale esimese purske “lõppu” kõik jätkus ja tulemuseks oli hoopis poolsaar Faiali saare küljes. Selle sündmuse teeb fenomenaalseks fakt, et nüüd on 62 aastat olnud saare peal majakas, mis on keset maad ja muudab ta täiesti kasutuks. Kasutuks meremeestele, aga turismiobjektina on ta käibel. Sellest ajast hakkas pihta suuremat sorti väljaränne siit saartelt, mis väidetavalt kestab siiamaani. Täna on peamised väljarändajad noored inimesed, kes otsivad teistsugust elu. Turism toob küll populatsiooni jälle juurde, aga seda ainult Faiali ja Sao Migueli saarel. Teistel saartel inimkond kahaneb.
(Foto: By Guillaume Baviere from Helsingborg, Sweden – 2010-07-18Uploaded by tm, CC BY 2.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=23408025)
Järgmisel päeval käisin jalutamas teeistanduses, mis lõhnas nii hästi, et kiirustasin seal hoolega teed ostma, mida koju kaasa võtta. Kui tee oli istanduses ostetud, siis läksime nautima ühte kuumaveeallikat; neid on siin saarel palju. Enne kui ennast basseinis hästi tundma hakkasime tutvustati ühte kohalikku kulinaarilist omapära. Saare peal on mägede otsas luugid, mis vulkaanide seest kuuma õhku välja lasevad. Need kuuluvad küll kohalikele omavalitsustele üldiselt, aga restoranid rendivad neid, et seal sees küpsetada. Roa nimi on Cozido das Furnas ja sellel lastakse olla vulkaanilise auru sees 7-9 tundi, et see väga rahulikult ära küpseks. Giid ütles, et sinna sisse pannakse korraga kõike, mida parasjagu panna on, nii loomade kui kalade liha, ja siis lastakse tal haududa, umbes 80-90 kraadi sees. Selle kohta pikem kirjeldus siin. (Foto: http://www.iloveazores.net/2017/04/como-e-feito-o-cozido-das-furnas.html)
Peale seda läksime kuumaveevanni, milles me tunnikese ligunesime kohalikega samal ajal vesteldes. Kurtsid allikate hinnatõusu pärast. Turismiobjektina on allikad saanud oma hinda viimase kahe aasta jooksul kolmekordistada ja kohalikele enam soodustusi ei tehta ka. Kuumaveeallikad lõhnavad üldjuhul nagu mädamuna, osad rohkem kui teised. See, milles ma seekord käisin oli pigem viisaka lõhnaga. Lõhn tuleb väävlist, mis on vulkaani sees. Allikad on täis erinevaid mineraale ja kehale väga kasulikke koostisosi. Temperatuur varieerub olenevalt allikast suurusjärgus 27-57 kraadi vahel Celsiuse järgi.
Sama päeva õhtupoolikul liikusin sadamasse, et vastu võtta ülejäänud purjereisi seltskond, kelle lendusid järjest edasi lükati. Lõpuks nad ikka napilt enne päikese loojumist jõudsid kohale ja hakkasime sättima ennast ja laevasid valmis purjetamiseks. Jahtide rendifirma omanik on väga muhe mees, kes on purjetanud 3 vist igal pool, sest kõik kohad maakera peal, mis mul meelde tulid temaga rääkides, olid sellised, kus ta käinud on. Õhtul sõime kõhud täis, pakkisime laevad kokku ja mõtlesime laua ümber hommikul eesootavale stardile. Start oli varajane, veel napilt enne päikesetõusu ja laevaseltskond heitis nalja selle üle, kas tegelikult on tegu soojamaareisiga. Kui päike oli horisondi tagant välja tõusnud, siis läks tuju heaks ja võtsime kursi Terceira saarele. Terceira saarel ootas ees selle saarestiku vist kõige vanem linn ja ekskursioonid vulkaanikoobastes. Peamiselt on koobaste ekskursioonid suurtes endistes nn. laavahoidlates, kus on väga kõrged laed ja saab maa alt ülessuunas välja vaadata, läbi kraatri taeva poole. Terceira erinevalt teistest saartest on seevastu üks koht, kus saab ekskurseerida läbi käikude, milles magma voolas läbi maa ja kus peab ilma liialdamata vahepeal ka roomama, et läbi mahtuda. Jämedalt tõlgituna on kohanimi Jõulukoobas (Gruta do Natal portugali keeles). See on Terceiral üks minu lemmikutest kohtadest. Angra do Heroismo, Terceira saare üks kahest suurest linnast, milles ka meie sadam on, pakub väga palju silmailu oma väga vana vanalinnaga. Siin asub ka Assooride piiskopi kirik. Jõudsime Terceira saarele vastu ööd ja enamus seltskonnast otsustas kiirelt magama pugeda. Mina tegin veel tiiru linnapeal koos ühe reisikaaslasega samast jahist. Järgmine päev möödus matkates, kõndides, autoga ja taksoga sõites ja peamiselt nalja tehes. Meeleolu oli Angras nii kõrgele aetud, et me isegi hetkeks ei lasknud ennast häirida sellest, kui ilm meie stardi poolteist päeva edasi lükkas. Meie jaht, Urze, jõudis isegi otsad lahti teha kai küljest ja me olime juba muuli taga teisi ootamas. Kaldal ja kai ääres mootoriga askeldav Hera sai väga palju teateid ja uudiseid selle kohta, et isegi väga kogenud purjetajad on otsustanud täna mitte sadamast lahkuda, seega otsustasime, et mõistlik ja kindlasti ka lõbusam on jääda Terceirale selmet hakata merelt tormi otsima.
2016. aasta oktoobrikuu viimase nädala veedavad 17 seiklusi otsivat reisiselli koos kaptenite Johani ja Aloga Kanaaride läänepoolseid saari (La Gomera, La Palma, El Hierro) avastades. See blogi kajastab nende tegemisi ja annab loodetavasti ka mõned uued ja huvitavad teadmised selle äärmiselt põneva sihtkoha kohta. Muljeid vahendab Evelin, sest kellel ikka merel olles aega on blogi pidada 🙂
See on esimene postitus sarjast Maria seiklused algaja purjetajana. Maria on osalenud mitmel Meltemi purjereisil ja nakatunud ravimatu purjetamispisikuga. Edaspidi on meie asi tema haigusele leevendust leida ja teekonda päris purjetajaks igal võimalikul viisil toetada.
Meenutusi Meltemi esimeselt purjereisilt Taist, Andamani merelt ja sealsetelt paradiisisaartelt
