Assoorid vol 2, 2017 sügis

Johan Rannast
20/09/2017
23:26

Meie esimene tutvumine Assoori saartega toimus 2015. aasta kevadel. Olime vaimustunud ja teadsime, et tahame sinna kindlasti tagasi minna. Sel, 2017. aasta, sügisel, saidki plaanid teoks. Sel korral küll vaid ühe laevaga, aga kindlasti ei jää see meie viimaseks korraks neid Atlandi ookaeani pärle külastada.

Laupäeva, 16. septembri, varahommikul olid Johan (kipper), Karu, Merlin, Anneliis, Greta-Krislin, Silver, Mikk-Mait ja Kristiina lennanud 2 tundi üle Atlandi ja maandusid Sao Miguelil. Kuna Faialile viiva lennuni oli aega, otsustati ka Sao Miguelile tiir peale teha.

Vaated imetletud ja väävlivannid võetud, oli aeg veelkord lennukile minna, et jõuda Faiali saarele Horta sadamasse.Seal ootas neid vana hea Dufour 405, millega Johan ka eelmisel korral Atlandi laineid kündis.

Kuna reisiväsimus oli kontides, otsustati rahulikult võtta ja sel õhtul mitte merele minna. Keha kinnitati restoranis, mida pidas mees, kes ümber maailma purjetanud. Toit oli ülimaitsev. Ja lõpuks muidugi jõuti ka Peter Sport Cafesse, mis on kõigi merekarude kokkusaamiskoht

Järgmisel hommikul võeti suund Velase sadamale Sao Jorge saarel. Sao Jorgel alustati päeva õllejoogaga päikesetõusul ja siis ootas ees 10km matk põhjarannikul, rolleritrip, idapoolseima tipu Topo külastamine ja kaskadööritrikid looduslikus basseinis. Üles leiti ka Guido baari kohalik versioon

Õhtusöögi kõrvale nauditi vaadet Picole ja unelaulu laulsid näägutajalinnud.

Järgmine hommik oli väga varajane, sest juba kl 6 võeti kurss Terceirale. 58 miili ja 10 tundi hiljem jõuti Angra do Heroismo sadamasse.

II peatükk

Nüüd on juba häbematult palju aega jälle mööda läinud ja on aeg blogi kaasaega tuua. Niisiis jäime pooleli Terceira saarele. See on üks Assooride suuremaid saari ( u 56 000 elanikku) ja meie sadamalinn Angra do Heroismo on Assooride vanim linn, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Meie matkasellid nautisid Terceirat kolmapäeval, 20.septembril. Võeti ette automatk põhjarannikule Biscoitosesse, kus sulistati looduslikus basseinis, imetleti vapustavat kaldajoont ja limpsiti mõnusat veini. Edasi võeti suund Algar do Carvao koopale, kus saab minna vulkaani sisse. Jõuti ka Santa Barbara mäe otsa, mis on Terceira kõrgeim tipp. Õhtuks jõuti tagasi pealinna, kus oli viimane aeg icebreakeriks ja teambuildinguks kohalikku ööelu avastades.

Järgmiseks saareks, mida avastada, valiti Graciosa. Purjetamiseks oli ideaalne ilm ja 45 meremiili jooksul said kõik ninad punaseks

Graciosa on väike (10 km pikk ja 7 lai), vaikne, aga ilus matkasaar. Ette võeti 15 km jalgsimatk vulkaanikaldeeras, vulkaani sisemuses ja lõunarannikul. Lõpuks sukelduti mõnusasse termivette, kus kõigil tuli aus uni Õhtul saadi kohalike kalurite käest nende endi silme all püütud kala ja krabi, mida oli hea vastu ööd lutsutada. Kalasteigid olid ahjus ka järgmisel päeval, ehk siis laupäeval 23, septembril, mil purjetati Craciosalt tagasi Horta sadamasse.

Nagu kindlasti märganus olete, on Assooridel palju lehmasid. Võiks öelda, et kõigi saarte põhiliseks elatusallikaks on piimatööstus ja karjakasvatus.

Tee Graciosalt Hortale oli väga huvitav. Lisaks 4-5 meetristele lainetele lõbustasid reisilisi ka mitmed delfiiniparved.

Pühapäev, 23. september, oli Montanha do Pico vallutamise päev. Pico mägi on Pico saare ja kogu Portugali kõrgeim tipp (2351m) Meie seltskonnast võttis vallutuse ette 5 liiget ja nad kõik jõudsid kenasti ka tippu. Kunnar ronis Picot ka 2016. aasta kevadel ja siis oli tipus täielik talv. Sel korral vedas neil väga ilmaga ja vaated olid lihtsalt vapustavad!

Reisi teise esmaspäeva keskpäeval sai alguse kõige pikem ülesõit – min 24h Hortalt Floresele. Aga eelmise reisi põhjal on teada – Florese nägemine on seda väärt ja ega pikem meresõidu kogemus ka elukogemuste pagasis just väheväärtuslik pole Ilmaprognoos on soodne ja eks me kuuleme merereisist ja Floresest siis, kui jälle levis tagasi ollakse.

III peatükk

Kolmanda peatüki kirjutamise ajaks on merekarud juba maismaarotideks hakanud ja kohanevad Eesti sügiskliimaga. Ometi aga ei saa ju kajastamata jätta reisi pärli – Florest! Flores on Assooride läänepoolseim saar ja sealt edasi on ainult suur ja lai Atlandi ookean kuni New York vastu tuleb.

Floresele jõuti rekordajaga 23h ja 6minutit. Purjetada oli päris mõnus, tuult jagus. Veidi tuli vihma ka, aga ei midagi hullu. Mitu korda nähti ka vaalu. 10 miili Floresest juhtus selline lugu, et kohvikann pandi tulele ja siis äkki ilmus nähtavale vaal ja kõik peale magava Karu läksid vaala vaatama. Ühel hetkel käis kole jõmakas, mis alguses tundus gaasiplahvatusena, aga tegelikult plahvatas kohvikann. Ja no ikka nii kapitaalselt, et kõik metalltükid, mis pärast kokku karjati, olid deformeerunud. Karu kommentaar oli, et tegemist oli pisut ekstreemse vaalavaatlusele kutsumisega Aga vaal oli uhke, lehvitas sabaga ja puha!

Niisiis teisipäeval, 26. septembril oldi Floresel Lajese sadamas. Õhtul võeti rendiautod ja sõideti Faja Grandesse sööma. Kolmapäeval ja pool neljapäevast oli tõsisem ekskursioonipäev. Teele jäid muuhulgas kaunis põhjarannik, erivärvilised järved Lagoa Negra & Lagoa Comprida ja muidugi postkaardipildilt pärit kosed Fajazinha lähedal ja 90 m kõrguse kosega ujumispaik Poço do Bacalhau.

Neljapäeva pärastlõunal hakati valmistuma tagasisõiduks. Tagasisõit kujunes pisut pikemaks, sest tuul oli vastu.

Aga reedel kella 8 paiku oldi kenasti tagasi Horta sadamas ja laevaelu sai otsa. Kuna laupäeval enne tagasilendu oli veel aega, otsustati Fajali kaugemaid soppe uurida. Läänetipust leiti tõeline Marsi maastik ja jalgu puhastavad kalakesed.

Loe veel Meltemi seiklustesi erinevatel vetel

Blogi (est)

Dream Team purjetab Tais

Meltemi seiklejad on lõpuks Euroopa piiridest välja murdnud! Täna, 13. täiskuu reedel maandus enamus reisiseltskonnast pärast u 26 tunni pikkust lennureisi lõpuks Phuketis. Esimene kommentaar, mida läbi telefoni kuulsin, oli: ” Kurat, nii palav on. Higi voolab!”. “Paras!”, oli minu vastus. Aga see oli puhas kadeduseuss, mis minus rääkis 🙂 Pühapäeval algab Meltemi Adventures’i kahenädalane purjereis Tai paradiisisaarte vahel ja see blogi jutustab selle käigus juhtunud seiklustest ning põnevatest paikadest, mida külastatakse.

Loe edasi »

13. jaan. 2017

Blogi (est)

Elu keset Atlandit ehk purjetamisjutte Assooridelt

Lõpuks ometi on käes aeg, mil saame hakata vahendama erinevaid elamusi Assooride maalt ja merelt. Läks ligi kaks aastat, et plaanist minna avastama neid Atlandi ookeanist kõrguvaid saari tegelikkus saaks. Kaua tehtud, kaunikene! Kuna merel olles ja ringi seigeldes ei ole matkasellidel endal aega blogi pidada, siis vahendan kuuldud muljeid ja jagan jooksvalt saadud pildimaterjali mina, Evelin.

Loe edasi »

9. apr. 2016