Ingeldrin kirjutab:
6.päev
Algab ülesõit Floresele. Hinges olen selle saare külastamist mingil põhjusel oodanud kõige enam, sest just sealt on pärit kõige eredamad seigad sõpradelt, kes Assooridel varem seilanud. Teeme põike Faialile Horta sadamasse, sest just see on Asoooride üks suurimaid ja paremini varustatumaid. Nimet on meie köögitiim olnud niivõrd võimekas, et üks balloonigaas on juba otsakorral. Meie vahitiim saab ülesandeks varuda ülesõiduks üks kergesti kreenis käsitletav toidukord. Asume pitsajahile, aga pitsakoht pole mitte vaid suletud, vaid paistab läbi akende seda olevat teinud lõplikult. Mööda peatänavat edasi jalutades leiame eest muheda töölissöökla, kus pakutakse 7 euro eest lõunat. Otsustame tellida neid seitse ja kaasa ning võtame kiirelt reisil juba armsaks saanud Super Bockid. Ärge saage nüüd valesti aru, siin on Super Bockid kas 0,2 või 0,33 suurustes pudelites ning õige lahjad. Ei midagi sellist nagu Bock 7,5 volli 90ndatel Eesti depresiivsetes väikelinnades.
Sellest muretust olengust vööriseltskonna vahi poolt otsustame laevachatti ka pildi satta, mis eskaleerub usalduskriisiks! Ei möödu kahte minutitki, kui kaptenihärralt kõne peale tuleb olmeliste küsimustega, et kus on toit ja kuhu küll oleme meie end juba ära sättinud planeeritud 25minutilise boksipeatuse jooksul. Anname elevuse säilitamiseks mõnevõrra laialivalguvad vastused ja oleme laevas kahe kotitäie toiduga tagasi täpselt kokkulepitud momendil.
Öine ülesõit on taaskord lõbus, lõbustada tuleb endid nii ise, kui teeb seda meie hallutsinatoorne ajusopp. Ühel hetkel teatan vahikaaslasele, et ahtrireelingust hoiab väljastpoolt kinni Valdis. Mait seepeale, et Valdisel on nii suured silmad, justkui paluvad luba pardale astuda. Hommikul varavalges mõistan, et need silmad olid päramootori mustad plastosad ning ahtrireelingusse kinnitatud jolla mootor Valdis ise.
7.päev
Saabume Floresele keskpäeval. Mitmeid meremiile on meie ahtris järgi lohisenud spinning, aga kalaõnne on napilt. Üha enam hakkab hinge tekkima skepsis, kas tegemist on kalavaeste vetega või jääb meie hõrkude kalaroogade eksistents ikka oskuste taha. Mõtisklused saavad vastuse juba samal õhtul, kui meie Hera vööri sätib end kinni kaluripaat. Peale mõningast arutelu otsustame investeerida osa proviandiraha kohalikku latikakujulisse kalasse ja jääme lootma, et seal vähem luid oleks, kui eelmainitul. Kohalik kalamees, kes tegelikult on saarele alles hiljuti tulnud ja eelmises elus professionaalne kokk olnud, annab kaasa minutilise täpsusega juhised; kala tuleb valmistada tervelt ja soolateki all, mis paneb professorihärra tegema komplitseeritud arvutusi, et kas meil sedavõrd palju soola üldse pardal on. Õnneks jagub nii soola kui köögitiimil oskusi ja kala viib keele alla.
Kuna rendiauto oleme alles homseks tellinud ning meie liikumisvõime on maismaal mõnevõrra piiratud, siis õhtu kujuneb meeleolukaks kitarripeoks sadamakonteinerite vahel; sel ööl valmib ka reisi tunnuslugu, mis räägib peamiselt karvastest ja veidi ka himuratest tulnukatest.
8.päev
Laupäeval läheme kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta ootama habemikku, kes peaks viima meid lennujaama autorendi putkasse. Habet peame küll veidi ootama, aga Floresel voolabki aeg teisiti. Meenub Hiiumaa, kus ühe sealse kohaliku habemiku sõnade kohaselt on ka “alati üks suits aega”. Senikaua, kui “poisid” peavad läbirääkimisi autorendi kioskis teeme meie Kaijaga juttu kohalikus turismiinfo boksis, mille töötaja teab hästi nii Tallinnat kui meie sõbralikke naaber pealinnasid Helsingit ja Riiat. Seekord saab meie reisiseltskond kaks väiksemat autot, ühe rooli sätib end kaduma läinud ralliäss Lainer, kelle sabas püsimine paneb vaatevälja sedavõrd ahenema, et otsustame valima tüünema tempo.
Kohe saare esimene huviväärsus, Ribeira do Ferreiro kosed panevad seilajate suid-silmi pärani ajama. Koskedeni viib õdus jalgrada ning joad on hästi näha juba maanteelt. Kaptenihärra, kes on kupatatud väikeauto tahapingile, suunab meid üha enam ja enam Fajã Grande poole, kus tema sõnul on kõik, mida päriselt Floresel peab kogema: koopas elav soomlane Tino; kosk, mille all saab näkki ujuda ning päris seiklused, mida ei leia üheltki turismipunktist ulatatud kaardilt. Kosk oli kena ja ujuda sai. Ja seegi oli kena.
Tino on juba 18 aastat Floresel elanud kohalik soomlane, kes on elamiseks kohandanud endale käepärastest vahenditest koopa. Tino meeldib ka eevatütardele, nii on aastate jooksul saarele elama asunud mitu tema naist ning lapsigi. Kõige püsikindlama paari moodustab ta siiski Rikuga, kes on kuulu järgi matemaatikageenius. Nimelt olla ta ülikooli sisseastumiskatsetel lahendanud matemaatilise ülesande niivõrd oskuslikult, et kohalikud eksamineerijad pidid üle nädala arvutama, et lahenduse paikapidavust uskuma jääda. Kui nad veendumusele jõudsid, kutsusid Riku ülikooli hoopis õpetama.
Kuna Tulnukas 2 on saanud meie reisiseltskonna igapäevaste käibefraaside alglätteks, otsustame õhtul üheskoos vaadata ära ka filmi esimese osa. Möödunud õhtu simman sadamas konteinerite vahel ei ole meie meeltest veel lahtunud ning otsustame õhtu lõpetada varasemal tunnil. Küll aga saab Tinoga kokku lepitud järgmiseks päevaks Fajã Grande sadama slipilt kalapüük ning õhtune ühine oleng Riku juures.