On laupäev, 22. oktoober ja kaks purjekatäit eestlastest reisiselle on valmis teekonda alustama. Enamus saabus Tenerifele juba varem, et mitte lennufirmade taskuid liigselt täita, aga samas ka selleks, et jõuda ka sellele suurepärasele saarele tiir peale teha.
Täna heiskavad kaks Bavariat, 50 jalane Guanajo ja 46 jalane Cisco, purjed Las Galletase sadamas Tenerife lõunarannikul. Kõigepealt on plaan mööda Tenerife läänerannikut üles purjetada, sest seal peaks olema kõige suurem tõenäosus delfiine ja muid suuremaid mereelukaid kohata. Siis aga võetakse kurss läände, otse San Sebastiani sadamasse La Gomeral, et siis pühapäev seda saart avastades veeta.
Enne aga, kui hakkan lõputult ilusaid pilte postitama, alustame sellest, et räägime Kanaaridest ja eriti just esimesest sihtkohast La Gomerast üldisemalt.
Nüüd jõudsid minuni ka esimesed purjetamispildid Tenerife rannikult. Olud on ideaalsed: 24 kraadi sooja, tuul 7 m/s ja lainekõrgus napp meeter. La Gomera juba paistab.
Pühapäev oli La Gomeral ringisõitmise päev. Külastati imeilusat Agulo linna, mis olevat üks La Gomera esimesi asumeid. Nauditi kauneid vaateid mägedesse viival teel ja muidugi külastati kuulsat loorberimetsa, kus nagu ikka Kanaari saarte mägedele kohaselt valitses totaalselt teine kliima. Päeva lõpuks broneeriti ka paar tundi rannaelu Valle Gran Reys.
Esmaspäeva hommikul algas teekond La Palmale Santa Cruz de La Palma sadamasse. Enne pikka ülesõitu põigati läbi ka Gomera põhjarannikul asuva Los Organose juurest (millest oli ülal ka juttu) ja tehti läbi MOB koolitus. Kõik, kes soovisid, said ka roolimehe ametit proovida. Ülesõidul oli ilm täiesti seinast seina. Algul 3m lained ja 6-7m/s vastutuul, siis jälle täisleitsak ja tuulevaikus.
Vaatamata kohati kimbutavale merehaigusele, jõuti La Palmale isegi varem kui planeeritud. Õhtul kolati linna peal ja tehti plaani teisipäevaseks saareavastustuuriks.
Kuna mulle saadab pilte kapten Johan, siis on kapten Alo laeva eluolu üsnagi kajastamata praegu. Loodame pärast reisi selle vea parandada, aga praegu lisan siia vähemalt ühe pildi, et oleks ikka aru saada, et kaks eestlasi täis purjekat Atlandi laineid künnavad 
Ma lisan siia lõpuks ka pildi/kaardijupi, et oleks lihtsam aru saada antud reisi marsruutidest.
Nagu näha, on La Palma antud reisi põhjapoolseim ja kui Tenerife välja arvata, siis ka suurim saar. Nagu nimest võib välja lugeda, on see nö palmide saar, aga kindlasti ka teleskoopide saar, sest just sellel saarel asub maailma suurim teleskoop (vähemalt 2015. a seisuga oli see nii). Selle võib leida saare kõrgeimast tipust Roque de los Muchachos observatooriumist (2426m) ja see on 10.4m Gran Telescopio Canarias.
La Palma keskel asuks justkui nagu hiiglaslik kraater. Seda kutsutakse Caldera de Taburiente ja tegelikult see siiski ei ole kraater vaid lihtsalt sellise kujuga mäeahelik. Lisan siia ka Vikipeediast leitud satelliidipildi (põhi on all ja lõuna ülal). Meie saareavastajad käisid ka seda imelist kohta vaatamas, aga kahjuks segas udu ilusa vaate nautimist. Mõned udupildid saan siiski lisada.
Lõunaks viisid rendiautod meie reisisellid Tazacortesse, kus sai jälle kohalikke maitseelamusi nautida. Kui vaim jälle värske, siis sõideti saare lõunatippu, kus asuvad Fuencaliente soolaväljad ning kaks armsat majakat.
Õhtuks jõuti tagasi sadamasse, et välja puhata ja hommikul alustada teekonda El Hierrole. Korraks oli minek isegi kahtluse all, kuna osasid inimesi kimbutas merehaigus natuke rohkem kui teisi, kuid pärast kapten Johani motiveerivat kõnet oli siiski start kindel. Etteruttavalt olgu öeldud, et sellel ülesõidul ei olnud enam ühtki merehaiget!
See, et teekond La Palmalt El Hierrole siiski ette võeti sai üsna kiirelt kenasti ära tasutud, sest La Palma ranniku lähedal õnnestus kohata vaalu. Kuna nad veest väga palju välja ei tulnud, siis on raske öelda, mis elukatega täpsemalt tegemist oli. Ka pilte oli neist hallil mere taustal keeruline teha, aga väike lootus on, et droonivideo peale midagi siiski jäi Kanaari saarte ümbruses võib kohata kašelotte, mõõkvaala, grindasid (pilot whales), muidugi delfiine ja ka merikilpkonni ning muid suuremaid ja väiksemaid mereelukaid.
Et aga tegemist on ikkagi purjereisiga, siis nüüd vaadake purjetamispilte ka. Ahja, tehnilistest viperustest rääkides läks Johani laeva genu rull jälle koledasti sõlme (pole mitte esimene kord), aga õnneks said osavad näpud ja peened näpitsad selle jälle korda. Alo laevas läks aga veel hullemini, sest alla andis roolisüsteemi kett. Õnneks on sellistel suurtel purjekatel kaks rooli ja seega ka kaks ketti. Teise “Lagunovi” väärse tembuga sai hakkama üks tugevamat sorti meeskonnaliige, kes kogemata tõmbas katki groodi rehviotsa
El Hierro on Kanaaride kõige pisem ja kõige lääne- ning lõunapoolsem saar, mida kutsutakse ka Meridiaanisaareks. Selline nimi tuleneb sellest, et 1885. aastani tähistas Punta de Orchilla neem nullmeridiaani. Tervele saarele on antud biosfääri kaitseala staatus. Saare rannikuveed on väga hinnatud sukeldumispaigad. 2011. aastal toimus suur vee-alune maavärin ja palju elustikust hävis. Nüüdseks on see õnneks suuresti juba taastunud. Huvitav on veel tõsiasi, et saarel püüeldakse selle poole, et täielikult kohaliku tuule- ja päikeseenergiaga hakkama saada ning ka see, et tervel saarel on tasuta wifi (eestlaste jaoks pole see muidugi teab mis ime ) Autorentijatele olgu teadmiseks ka veel see, et saarel on vaid kolm tanklat (Valverdes, Fronteras ja Taibiques)
Lisan siia ka ühe kauni video, mis on pärit lehelt http://www.hellocanaryislands.com/el-hierro/
Ma tean, et Johan ja Alo ootasid El Hierrole minekut väga, sest kahjuks eelmisel korral 2015. a kevadel oli ilm selle sõidu ettevõtmiseks ebasoodne ja El Hierro imed jäid tabamatuteks. Kui nad nüüd saarele ringi peale tegid, siis olid emotsioonid laes ja Johan väitis, et ainult selle saare pärast üksi tasub see reis juba ette võtta.
Alo laeva meeskond liikus jälle eraldi, aga ülejäänute teekond nägi välja nii: Valverde, La Restinga, El Golfo, Charco Azul, La Pena. Pildid rääkigu enda eest
Viimane päev algas enne kukke ja koitu, sest teekond, mis ees ootas, oli senistest pikim ning tagasi kodusadamas tuli olla juba kell 16. Nii tuligi kella 5 paiku purjed heisata ja päikesetõusu poole teele asuda, Selline pime ja udune “koeravaht” oli, aga õnneks korvas päeval särav päike ja leebe tuul selle hommikuse enesepiinamise 
Tenerifele tagasi jõuti täpselt nii nagu vaja ja võib öelda, et 2016. aasta purjereisidele sai väärikas punkt pandud.
29.11. – 13.12.2024
Novembri lõpus stardib Meltemi Adventures´i reisiseltskond taas Kariibi mere purjereisile. Seekord seilame lausa kolme uhke katamaraaniga Guadeloupelt ümberkaudsetele Tuulepealsetele saartele. Suur seiklus ootab sind Kariibi merel. Tere tulemast pardale!
PURJEREISI KODUKORD JA MEESKONNAROLLID Et merereis sujuks ja osalejad väärt kogemuse võrra rikkamaks saaksid, on vajalik enne reisi sõlmida mõned kokkulepped ja määrata laeval meeskonnarollid,
Meenutusi Meltemi esimeselt purjereisilt Taist, Andamani merelt ja sealsetelt paradiisisaartelt
