Close

Purjetamisoskuste lihvimine Kreekas 2016

Mereaasta septembri viimase nädala veedavad 15 vahvat merekaru koos kaptenite Johani ja Toomasega Kreekas, Cycladese saarestikus. Selles blogis vahendab nende seiklusi Evelin, kes kaitseb kodumail tagalat (loe - blogib, kasvatab last, lambaid ja kassi).

Esimene peatükk - kodusadam, Kythnos, Serifos

Kokkuvõte esimesest kahest päevast.

Nagu ikka, algavad purjereisid laupäeviti, sest sellises rütmis elavad purjekaid rentivad firmad. Meie seiklejad saabusid Olümpiamängude kodumaale aga juba osati neljapäeval ja reedelgi. Ikka sellepärast, et võtta reisist kõik, mis võtta annab.

Sel korral saadi purjekad kätte Alimose sadamast, mis asub kohe Ateena külje all. Meie rendipartneriks on jälle Greek Isles Yachting, kes eelmisel kevadel meile väga meeldiva mulje jättis.

Kapten Toomase laevas reisivad Kert, Ott, Ceili, Berit, Kimmo, Karl, Irja ja Merlin. Kapten Johani meeskonnas on Maria, Merlis, Gea, Magnus, Toomas, Aiki ja Janek.

Ilmaprognoos oli kaunis – päike säras, tuult oli 10 m/s. Eks laineid oli ka omajagu, mis ühtlasi tähendas seda, et mõlemas laevas said uhked 3D prinditud Kuldsed Roobid juba esimesel päeval välja jagatud 🙂 Ma palun järmiseks postitusks ühte pilti ka sellest uhkest trofeest.Click edit button to change this text. Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Ut elit tellus, luctus nec ullamcorper mattis, pulvinar dapibus leo.

Kythnosele jõuti veel sama päeva numbri sees. Laev pargiti Merichas’e sadamasse ja enne kui uni maha murdis, jõuti veel üks korralik Ouzu mekkimine korraldada.

Pühapäeva ennelõunal, kui uudistejanus Johanile helistasin, olid nad parajasti Fikiada lahes ujumas, et siis millalgi kurss Serifosele võtta. Meri oli sini-sinine ja päike paitas mõnusalt ja laine oli oma kolm meetrit kõrge 😉

Serifosel otsustati ka veidi sporti teha ja mäe otsa päikseloojangut nautima minna. Selle kohta räägivad küll pildid rohkem kui minu sõnad!

Esmaspäeva hiliseks pärastlõunaks olid vaprad idaeurooplased kõigi kohalike suureks imestuseks juba Milosele jõudnud. See on reisi kaugeim punk ja selle saare avastamiseks võetakse terve teisipäev, et siis kolmapäeval juba tagasiteed alustada. Aga sõit Milosele ja Milose melu on kõik juba uus peatükk. Siia lisan veel ka kaardi, et oleks hästi silme ees, kuidas need saared siis täpselt paiknevad.

Teine peatükk - Milos

Nagu eelmise peatüki lõpus juba öeldud sai, jõuti esmaspäeva õhtuks Milose saarele. See on Cycladese saarestiku kõige edelapoolsem saar, mille suuruseks läänest itta on u 23 km ja põhjast lõunasse u 13 km. Kõrgeim tipp asub saare lääneküljel ja asub 748 m üle merepinna. Saar on vulkaanilist päritolu ja laht, milles asub sadamalinn Adamantas, on tegelikult vulkaani kraater.

Teisipäeval läks osa reisiseltskonnast mööda maismaad saart avastama, ülejäänud purjetasid saare lõunarannikule Kleftiko rannale koobastesse seiklema. See vaatamisväärsus on ligipääsetav vaid mere poolt ja legendi järgi oli see kunagi mereröövlite peidupaik. Aaret ei ole muidugi veel leitud 😉

Kuna reisil on kaasas päris mitu rahvamuusikut ja õige mitu pilli, siis kostab nii laeval kui kaldal olles pidevalt pilli- ja lauluhääli 🙂

Kolmapäeva esimeses päevapooles käidi veel saart avastamas ja siis võeti kurss tagasi Ateena suunas, esimese peatusega Sifnosel. Uue peatükki ootuses lisan veel mõne eriti ilusa purjetamispildi 🙂

Kolmas peatükk - Sifnos, Kythnos, Ateena

Ja algabki kolmas ning viimane peatükk Kreeka avastamise loost.

Sifnose hommikul otsustati marurahulikult võtta. Lisaks ujumisele, söömisele ja niisama vedelemisele sai maha peetud ka üks korralik jollaralli (jolla=kummipaat, mis purjekaga kaasas on).

Osa seltskonnast, kellele lainetes loksumisest veidikeseks piisas, otsustas praamiga järgmisesse punkti liikuda. Need, kellel aga purjetamisest iial küll ei saa, seilasid vapralt edasi. Peale peatust Kythnose idakülje all, jõuti u kl 19.30 õhtul Lautro sadamasse, kus aga selgus kurb tõsiasi, et meie kahele purjekale enam ruumi ei olegi. Tuli ette võtta retk pimedas ümber saare põhjatipu samasse sadamasse, kus oldi reisi alguses. Kõik kulges õnneks kenasti ja u pool üks öösel sai otsad kinnitada ning puhkama minna, sest hommikul pikalt peatumiseks enam aega ei olnud – kodusadam Alimos juba ootas.

Reede oli siis viimane purjetamispäev ja tundub, et kõik Kreeka jumalad otsustasid seda päeva soosida. Tuul ei olnudki enam täpselt vastu, päike säras ja kõik oli chill.

Praegu kui ma seda blogi kirjutan, on kell kuus  reede õhtul ja u poole tunni pärast peaksid purjekad õnnelikult kodusadamas tagasi olema. Jälle üks reis purgis ja loodetavasti jälle mõni inimene purjetamispisikuga nakatatud 🙂

Loe veel Meltemi seiklustesi erinevatel vetel

Blogi (est)
Johan Rannast

Kariibid 2018

“Aga kas sina tead, kes on pilaat?”

“Melelöövel, muidugi!”

Meltemi purjereisid on jõudnud “Kariibi mere piraatide” filmidest tuntud vetesse.

Loe edasi »
Blogi (est)
Johan Rannast

Elu keset Atlandit ehk purjetamisjutte Assooridelt

Lõpuks ometi on käes aeg, mil saame hakata vahendama erinevaid elamusi Assooride maalt ja merelt. Läks ligi kaks aastat, et plaanist minna avastama neid Atlandi ookeanist kõrguvaid saari tegelikkus saaks. Kaua tehtud, kaunikene! Kuna merel olles ja ringi seigeldes ei ole matkasellidel endal aega blogi pidada, siis vahendan kuuldud muljeid ja jagan jooksvalt saadud pildimaterjali mina, Evelin.

Loe edasi »
Blogi (est)
Johan Rannast

Assoorid vol 2, 2017 sügis

Meie esimene tutvumine Assoori saartega toimus 2015. aasta kevadel. Olime vaimustunud ja teadsime, et tahame sinna kindlasti tagasi minna. Sel, 2017. aasta, sügisel, saidki plaanid teoks. Sel korral küll vaid ühe laevaga, aga kindlasti ei jää see meie viimaseks korraks neid Atlandi ookaeani pärle külastada.

Loe edasi »