Nonii…nagu sissejuhatuses juba öeldud sai, tuli Assooride reisi pikalt oodata. Aga nagu vanasõnagi ütleb – kaua tehtud, kaunikene ja hea asi on ootamist väärt. Igatahes on nüüd aeg sealmaal, et on käes laupäeva, 9. aprilli õhtu ja 14-liikmeline purjetamishuvilistest seiklejate seltskond on jõudnud Velase sadamasse Sao Jorge saarel. Et aga mitte sündmustest ette rutata, tuleb alustada algusest 
Assoori saared asuvad kesk Atlandi ookeani u 1500 km Portugalist Ameerikamaa suunas ja kuuluvad Portugalile. Selleks, et Eestist sinna jõuda, kulus tervelt kaks päeva ja 3-4 erinevat lendu. Eestist lahkuti 7. aprilli lõuna paiku ning Horta sadamasse, kus kaks purjekat ootamas olid, jõuti reede õhtuks. Õnneks lubati meeskondadel lahkesti juba reedel purjekatesse sisse kolida (tavaliselt on rendipurjekate rendiperioodid laupäevast laupäevani) ja nii sai mõnusalt uue õõtsuva koduga harjuda ning kohaliku ööeluga tutvuda.
Laupäeval, kui kõik meeskonnaliikmed tagasi laevadesse olid saabunud ja vajalikud asjatoimetused tehtud (näiteks tuleb Assooridel nagu Peipsilegi minnes ametivõimudele teada anda, kuhu ja mis eesmärgil minek on), anti otsad ja võeti kurss Velase sadamale Sao Jorge saarel. Päeva läbisõiduks tuli 25,5 meremiili.
Pühapäev on kavas veeta Sao Jorget avastades. Edasine kurss otsustatakse vastavalt ilmaprognoosidele.
Kuna üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis lasen piltidel edasi jutustada (NB! klõpsates näeb suuremat pilti ka!)
Nüüd hakkan juba päevaga maha jääma, aga püüan kiire ülevaate teha, mis seni juhtunud on.
Nagu öeldud, oli pühapäev maapäev ja enamus seltskonnast kasutas seda Sao Jorgega lähemalt tutvumiseks. Leiti kohalik mees Carlos, kes oli 140 euro eest nõus terve päeva taksojuht ja giid olema ja viis reisisellid sõna otseses mõttes maailma äärele 
Teravamate (loe raputavamate) elamuste nautijad võtsid rollerid ja kruiisisid nendega saare läbi. Sao Jorge oli esimene saar, mida lähemalt avastati, aga olid muljed juba ülevad – kõlasid laused ma vist jään siia, ma nägin juba kõik ära jne. Kindlasti oli üheks joovastumise põhjuseks ka tõsiasi, et baaris maksis vein 50 senti ja kasti õlut sai BAARIST osta 15 euroga
Lisan pilte Sao Jorge vaadetest, et saaksite koos minuga sealolijate peale kadedad olla…
Lisan mõned videod ka.
Praegu on juba esmaspäeva, 11. aprilli õhtu ja reisiseltskonnal on selja taga pikk purjetamispäev, mille käigus sai õige palju kiirus ja kõrgusrekordeid murtud. Purjetati Velasest Terceirale Angra do Heroismosse. Lained olid 7-8m kõrged ja kiirusrekordiks laineharjalt alla sõites tuli 14 sõlme. Sõidu aeg oli 7 tundi ja läbiti 58 meremiili. Purjetamispildid siis ka:
Teisipäev, 12. aprill, möödus Terceira saarel. Osa seltskonnast tegi saarele tiiru peale, teine osa oli sadama lähedal rannas, mäe otsas ja linna peal.
Terceira kohta öeldakse veel ka “Ilha Lilás” e lilla või sirelikarva saar. Nimi Terceira viitab numbrile kolm, kolmas saar, kolmas avastatud saar. Saare pealinn Angra do Heroismo on Assooride vanim linn (1534), endine pealinn ja UNESCO maailmapärandi märgiga. Saare kõrgeim tipp on Serra de Santa Bárbara (1021,14 m). Saareelanike põhiliseks sissetuleku allikaks on veisekasvatus ja piimatoodete tootmine. (Wikipedia)
Kolmapäeva, 13. aprilli hommikul algas seni pikim ülesõit Terceiralt Ponta Delgadasse Sao Migueli saarel. Tuulesuund oli soodne tagantuul või bakstaak, distantsiks kujunes 105 meremiili ja aega võttis see 16 tundi. Kohale jõuti keset ööd, aga õnneks oli kohalik ööelu veel kihamas ja nii saidki väsinud meremehed õist kosutust toast’ist ja sangriast
Kohe selle teekonna alguses õnnestus näha ka pringleid.
São Migueli saar on Assooride suurim ja suurima asustusega saar. Seda kutsutakse ka roheliseks saareks. Saarel elab u 140 000 elanikku, neist 45 000 pealinnas Ponta Delgadas (mis ühtlasi on saarestiku suurim linn). Nagu kõik saarestiku saared, on ka São Miguel vulkaanilist päritolu ja seetõttu on kohalikeks vaatamisväärsusteks kraatrid, kuumaveebasseinid, järved ja künkad. (Wikipedia)
Kohaliku aja järgi kella 18 paiku reedel, 15.aprillil alustati teekonda Sao Miguelilt Pico saare poole. Kuna selgus, et eestlastest matkajate seltskond, kellega oli kohtumine kokku lepitud, ei ole ka veel Picole tagasi jõudnud, sõideti hoopiski tagasi Hortale. Ehk siis nädalaga saigi üks ring saarestiku idapoolsemale osale peale. Teekonna pikkuseks kujunes umbes 170 miili ja merel oldi korraga üle 30 tunni. Meeskonnad on juba nii meremehestunud, et see 30 tundi ei valmistanud mingeid raskusi. Pikale teekonnale lisas elevust see, et Pico saare lähistel olid ühtäkki vaalad otse kursil. Ja mitte üks ega kaks, vaid terve parv kašelotte. Praeguseks ei ole minuni veel ühtegi videot jõudnud, aga see materjal on ka olemas. Hetkel saan lisada vaid ühe veidi häguse pildi
Kašelottide isas- ja emasloomad erinevad üksteisest mõõtmete poolest. Isased võivad kasvada 16–18 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 50 tonni, emasloomad võivad kasvada aga 12–14 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 25 tonni. Kašelotid toituvad peamiselt peajalgseist, kalmaaridest ja kaheksajalgadest. Harva söövad nad ka muid loomi: astelraisid,homaare ning haisid.Toitu püüdes võivad kašelotid sukelduda rohkem kui 2 kilomeetri sügavusele. Ükski teine imetaja ei suuda sukelduda nii sügavale. (Wikipedia)
Meremehestunud reisisellid on sellist nägu:
Päris pikk paus jäi nüüd blogimisse sisse. Praegu on juba reede, 22. aprill ja püüan vahepeal juhtunu kiirelt kokku võtta.
Viimati kirjutasime sellest, et purjetati Horta sadamasse. Järgmisel päeval mindi siiski Pico saart avastama. Plaanis olnud Portugali kõrgeima tipu (2351 m) vallutamine jäi siiski ära, kuna mägi oli mattunud paksu pilvemassiivi ja tipus oli oma 20 cm lund. Lumeoludest teadis rääkida hea sõber Kunnar Karu, kes oli just paar päeva tagasi Nipernaadi matkajatega teisel katsel siiski Pico tipu ära vallutanud.
Esmaspäeva õhtul võeti kurss Florese saarele, mis tähendas järgmist 24h pikkust purjetamismaratoni, aga meie merekarude jaoks oli see juba nohu
Teisipäeva õhtupoolikul sain teate: “Vaalad Florese rannikul”. Vaalavaatluselamused niisiis jätkusid. Need videod leiab meie Facebookilehelt.
Suure tõenäosusega oli sel korral tegemist heeringvaala e. finnvaalaga (fin whale), keda loetakse sinivaala järel suuruselt teiseks vaalaks maailmas (e siis ka suuruselt teiseks imetajaks). Meie naljahambad ristisid nähtud isendi Üllar Jörmbergiks
Suurejoonelise tervituse järel jõuti suurejooneliselt kaunile saarele. Saare nimi tuleneb seal kasvavatest paljudest lilledest. Praegu need vist veel ei õitse, kuna mulle saadetud piltidel neid väga ei paistnud. Küll aga võiks Florest veel nimetada ka koskede saareks, sest neid oli seal tõesti palju ja väga kauneid!
Eks neid kauneid pilte ole veel väga palju ja lisame need kindlasti ka eraldi galeriisse. Nüüdseks on reisisellid juba 12 tundi kodusadama poole teel olnud. Hakkabki kaks nädalat Atlandi ookeani pärlite vahel purjetades läbi saama. Maria kindlasti kirjutab ka eraldi blogi veel ja kirjeldab elamusi veelgi vahetumalt. Maria blogi leiab siit: http://mariapurjetab.ee/.
16.10.2026- 06.11.2026
Meltemi Adventures viib 2026 oktoobris purjematkajad esmakordselt avastama Vaikse ookeani lõunaosas asuvat Vanuatu saarestikku.
Meenutusi Meltemi esimeselt purjereisilt Taist, Andamani merelt ja sealsetelt paradiisisaartelt
Meie esimene tutvumine Assoori saartega toimus 2015. aasta kevadel. Olime vaimustunud ja teadsime, et tahame sinna kindlasti tagasi minna. Sel, 2017. aasta, sügisel, saidki plaanid teoks. Sel korral küll vaid ühe laevaga, aga kindlasti ei jää see meie viimaseks korraks neid Atlandi ookaeani pärle külastada.
