2024 aasta kevadel sai aeg küpseks järgmise Assooride saarte külastuse jaoks. Viimati käis Meltemi reisiseltskond seal 2019. aastal. Tartu Kultuuripealinna aastal astusid kapten Johaniga koos purjekas Hera pardale Annika, Ingeldrin, Kaija, Triin, Mait ja Lainer. Nende seiklusi panevad kirja peamiselt Ingeldrin ja Annika, vahendab maarott (omadele ka Lõvi) Evelin. Fotod läbisegi reisiseltskonna ühine looming.
Seiklused said alguse juba Müncheni lennujaamas, kus neljale reisilisele väljastati nö standby pardakaardid. Mis sisuliselt tähendas, et lennukid on üle broneeritud ja ei ole kindel, et neile kohti jagub. Õnneks jagus ning neljapäeva, 11. aprilli õhtuks olid kõik siiski õnnelikult Ponta Delgadas kohal.
Reedene päev kulus ettevalmistusteks. Muuhulgas oli eluliselt oluline leida kamba peale kitarr ja kaptenile kummikud. Ka proviandi varumine ja laeva check-in sai reedel tehtud, sest ilmateade lubas tuule tugevnemist, mistõttu tuli laupäeval otsad anda nii varakult, kui võimalik.
Õhtu kõige olulisem osa aga oli Annika juubeli tähistamine! Hiphiphurraa!
Edasist juttu õnneks ei pidanud Evelin enam ise välja mõtlema. Annika ja Ingeldrin olid mõlemad väga tublid reisikirjade kirjutajad ja jäi ole vaid nende tekste vahendada (nende lahkel loal muidugi).
NB! Neil on päevade nummerdus veidi nihkes!
Ingeldrin kirjutab:
1.päev
Anname otsad kell 0800 Terceira poole. Ees ootab prognoosi järgi 13 tundi purjetamist vasakul halsil 310 kraadi. Esimest korda feilime juba sadamasuudmes, kus suudame rummipudeli korgi pooleks murda, jättes pool pudelikaelad alles. Küll laheneb see probleem õige pea, aga paneb muretsema portugallasete korkide tootekvaliteedi osas. Portugal pidavat nimelt olema maailma suurim korgi tootja.
Esimene alla tuult oksendaja tegi oma etteaste kell 10 ning on peale seda liikumatult paremas poordis ahtris istunud. Vahepeal uurimise kohta, kas tal ehk millestki puudus on, vastab ta muie suunurgas, et kõik on kena. Pean teda uskuma.
Oma esimese vahikorra ma rooli ei pääsegi, sest kaas-vahimadrus Mait on niivõrd andunult keskendunud meie 41-jalase Hera tundma õppimisele Assooride lainetes, mis prognooside kohaselt pidid stabiilselt kirdest puhuma, aga meile tundub, et kohati tuleb neist risti-rästi mujaltki. Ühel hetkel tõdeb Mait, et mõni laine on ikka nii suur, et sellist veoautot pole tehtud, mille kasti too ära mahuks. Mina loen minuteid meie vahikorra lõpuni, et saaks korra silma looja lasta. 13 minutit veel ja mu vöörikajut, mida lainetusega mitte heaks magamiskohaks peetakse, ootab mind.
Veidi enne meie vahikorra lõppu tuleb kokpitti kapten Johan ja küsib, kas meil on kõrguse kartus ka? Meie all on 3200 m vett mis tähendab, et oleme ju 3200 meetri kõrgusel merepõhjast.
Oma päeva esimese vahikorra algul lähen ise rooli ja püüan hoida ikka sedasama, 310 kraadi. Laine on tuttavast Läänemere omast palju pikem aga 27 sõlmese tuulega vähemalt sama kuri. Purjed on sätitud küll õigesti, aga suurte lainete mõjul tahab alus ikka luhvama hakata ning roolis olemine kätkeb endas parajal hulgal füüsilist pingutust. Edeneme hästi edasi aga meie vahikorra lõpuks tõuseb tuul niivõrd, et näeme ka 35 sõlme ära ning otsustame groodi maha võtta ning vaid geunuga Terceira poole liikuda. Saabudes teatab kapten John, kellele see on neljas purjereis Assooridel, et oleme teinud São Miguel – Terceira marsruudi rekordi jõudes kohale 12 tunni 15 minutiga. Õhtul oleme nii väsinud, et võtame esimese sadamarestorani ja see on seal kõik imeline! Kui oleme suutnud end puupüsti restorani mõningate pingutustega sisse möllida pakutakse meile imelist punast veini ning liuatäis medium raw liha, mis peale merereisi maitseb suus sulavalt.
Annika kirjutab:
1. Merepäev.
Teine päev, laupäev. Ülesõit Sao Miguel- Terceira.
Oli teada, et saame merel veits solgutada, aga selleks, et üldse kuskile jõuda, tuli minna ja seda võimalikult vara. Eks oleks saanud veeeeel varem, kui kl 8, aga saime omadega valmis just sel ajal.
Sadamasuus kohtusime kahe suure kruiisilaevaga, lipsasime nende kõrvalt läbi ja siis oligi see käes- purjereis Atlandil.
Esimene lõik saare varjus oli soojenduseks suure mere etteastele, mis 12-14 meetrises tuules oli me purjekas Hera jaoks täiesti tehtav. Sõitsime külgtuules genua ja rehvitud groodiga. Laine tuli justkui küljelt, aga nagu eest ka. Paras katel, milles laeva roolimine oli kena kunsttükk, mida järgneva 13 tunni jooksul pidi meisterdama. Kapten jagas meskonnale vahikorrad kätte ja niimoodi joone peal me siis Terceira poole purjetasime. Ei saa öelda, et oleks olnud jalutuskäik pargis, pahaolla käis ikka kõigil külas, kel rohkem, kel vähem. Süüa eriti ei soovinud ja ega olnudki võimalust kokata.
Enda vahokorra saabudes oli küll kerge kõhklus, kas saan roolitud. Esimesd pool tundi või nii läks jahiga ühele lainele saamiseks, siis hakkas nagu vàlja ka tulema vist. Igatahes roolist minema ei kupatataud 🙂 Tund aega sai tehtud korralikku füüsilist tööd.
Nii see eluke veeres, nagu hernes… Paar tundi enne sihtkohta pani tuulekest juurde ja Hera hakkas jonnima. Juba varem koostatud plaani kohaselt pakkisime groodi kotti ja astusime edasi genua-mootori kombo abil. Läbi udu hakkasid paistma kaks purihambalaadset saart Terceira ees. Hüüdele “maa, maa!” reageerisid kajutis puhkavad meeskonnakaaslased kiirelt. Sest nad kuulsid “vaal!”. Kahjuks seekord mitte, aga maa oli ka teretulnud nähtus.
Sildumine Terceiral sai sooritatud eelnevalt kokku mängimata tiimi poolt täiesti okeilt.
Ülesõit kestis 12h15min, mis kapteni sõnade järgi on rekord.
Sadamas klaarisime kähku jahi, vahetasime märja kesta kuiva vastu ja pressisime end sisse puupüsti täis sadamarestosse. Hästi tehtud, sest toit maitses imehästi.
Kes Terceira saare kohta veidi rohkem lugeda tahab, siis siin on üks eestikeelne blogi.
Ingeldrin kirjutab:
Olen provianti varudes küll kuulutanud, et ma putru hommikusöögina pole oma elus ülemäära hinnanud, aga Triin on hommikuks valmistanud just selle. Ta on lisanud sinna pähkleid ja kuivatatud puuvilju ja kõrvitsaseemneid ja midagi magusat veel ning see on parim puder, mida ma kunagi saanud olen! Keegi on hommikusöögi taustaks valinud kohaliku Klassikaraadio ning seegi sobib tuulisesse sadamahommikusse kaunilt.
Kapten John teatab, et Terceira on niivõrd väärt saar, et siin peaks ühe päeva kirikuid isegi kaema seestpoolt ja kõrtse väljastpoolt. Oma päevast saaretiiru alustame aga Monte Brasil vallutamisega, mis reisi esimeseks mägimatkaks tundub parajalt hõlbus olema. Pealelõunal külastame 45-meetri sügavust Algar do Carvão laavakoobast, mille külastamise juures reisikaaslase Maidu teooriad koopa tekkimisest vähemalt sama põnevad on, kui koobas ise. Ega me Maitu asjata professorihärraks kutsu.
Õhtul teeme esimese korraliku õhtusöögi Sao Marinil varutud proviandist. Peakokk Triinu juhatusel valmib suisa tööstuslikus koguses kana-seene risotot, mida meie seitsmeliikmeline reisiseltskond isukalt vitsutama asub.
Kui enne reisi Veldemanis kohtusime ja selgus, et pool reisiseltskonda bändi teeb, oli selge, et sel korral saab jahi baasvarustuses olema kitarr. Oleme aastate jooksul küll igasugust tarvilikku varustust paati soetanud, aga kamba peale kohalikust muusikapoest kitarri ostmine oli esmakordne. Õhtusöök läheb sujuvalt üle kitarriõhtuks laulu ja veini saatel, kus kõlab Oasisest ja U2 lugudest kuni Jaan Pärn ja Pahad Seemned loominguni. Kui viimane ansambel teile nüüd tundmatuks jäi, on see vaid teie enda lohakus.
Annika kirjutab:
Ingeldrin kirjutab:
3. päev
Terceirast asume teele Sao Migueli poole, ees on 50 miili taganttuules purjetamist, mida plaanime turvakaalutlustel teha vaid genuaga. Kapteni sisemine hääl ning nii mõnigi peast rohkem purjetaja teeb ettepaneku groot samuti üles tõmmata, aga seekord seljatab mõistus sisemise hääle. Laine on endiselt suur, aga roolimiseks ning pardal merereisi nautlemiseks palju mõnusam kui esimesel ülesõidul.
Sao Migueliga saame seekord lähedaseks juba mitu tundi enne saarele jõudmist, sest sadamasse jõudmiseks tuleb sõita 20 miili saarega paralleelselt.
Autosid on siinkandis täpselt kahte tüüpi: väikeseid punne, millega kitsastel tänavatel hea manööverdada ning kastiautosid, mille baasvarustuseks on karjakoerad.
4. Päev
Tänase päeva ainsaks eesmärgiks on meeskond seadnud kohaliku juustuvabriku külastuse. 16 raha eest viiakse reisiseltskond kummide vilinal mäkke kohale.
Head inglise keelt kõnelev vabrikutööline, kes lisaks giiditööle töötab ka laboris ja sealses kohvikus, ulatab meile stardipaki, kust leiame kilest kitli, sussid, maski ja juuksevõrgu. Mehed saavad lisaks habeme kaitse (õigemini kaitstakse küll juustu hoopis habeme eest). Lisaks tuleb kilekindad kätte panna nendel, kel küüned värvitud või sõrmused sõrmes.
Küsimuse peale, kas ta ka ise palju juustu sööb vastab giid-laborant-ettekandja, et sööks küll, aga kõrge kolesterooli tõttu keelas arst ära. Seega on õige, et São Jorge kõige kuulsam ja armastatuim kulinaarne aare on selle suussulav juust. Paiknemine keset Atlandi ookeani annab saarele pehme ja niiske kliima ning rikkaliku viljaka pinnase; see on paradiis kõigi piimatoodete tootmiseks ja seletab, miks lehmasid leiab siin igalt sammult.
Õhtul püüame googeldada endale uut restorani, aga peame leppima sama tuttava Azoresega eilsest saarele saabumise õhtust, sest too tundub olema ainus, mis hetkel jalutuskäigu kaugusel asuvatest avatud on; on ju hooaeg algamas alles kuu pärast.
5. Päev
Sao Jorge saaretiiru päevaks võtame meie Dacia ning kaptenihärra võtab ligi rolleri, mis takkajärgi väga hea valik ei tundunud, sest lubatud kuiva asemel tuli ikka vihma alla, lisaks vürtsi lisavad libe lehepudi ning tapamaja poole teel olevate lehmade sõnnik, mida nad viimsepäeva hirmus üle autokasti teele on laotanud. Saar on küllaltki mägine ning mööda serpentiine sõites silitab ees istuv Triin mitmel korral Dacia konsooli, et Rumeenia ime meid ka järsematest tõusudest üles veaks. Saare põhjaküljel võtame ette Caldeira de Santo Cristo fajã külastamise. Fajãle eestikeelset vastet polegi (kuigi professorihärra andis selle ülesande telefoni teel juba geoloog Mõtlepile), aga püüdes loodusnähtust oma sõnadega selgitada, on see kaljuvaringu tulemusel merre tekkinud platoo, mille servad meri ajapikku lainetega üles on kergitanud. Lisaks sinna tekkinud väikestele laguunidele on fajãle rajatud küla nii oma kiriku kui algkooliga. Külas on kunagi elanud enam kui 100 inimest. 1980. aasta maavärin põhjustas kokkuvarisemise mõlemas fajã juurdepääsus, hävitas telefonivõrgu ja eraldas Caldeira de Santo Cristo muust maailmast. Elanikud evakueeriti õhujõudude helikopteriga, paljud neist asusid elama mujale São Jorge saarele ja teised emigreerusid, praegu elavad seal vaid üksikud.
Õhtul teeme oma viimase toidukorra restoranis, kus avaneb vaade Portugali kõrgeimale mäele Picole samanimelisel saarel. Jätame endale mängumaa vallutada üks kõrgemaid Atlandi ookeani mägesid tagasiteel.
Annika kirjutab:
Annika kirjutab:
Kapist kilekotte otsides valgus kapi sisu põrandale. Pealtuule parda tualett oli pigem kuivkäimla. Koikus veeresid kõik ühte nurka. Aga muidu oli kena keik. Oli mu vahikord ja haarasin võimalusest roolida Herat ka veidi rahulikumates oludes. Jaht sõitis ja muheles, pärast öist prõmmimist oli ikka väga mõnus minek.
Vahepeal võite Florese kohta lugeda veel ühest teisest blogist nimega Tigu Tegemised.
Ingeldrin kirjutab:
6.päev
Algab ülesõit Floresele. Hinges olen selle saare külastamist mingil põhjusel oodanud kõige enam, sest just sealt on pärit kõige eredamad seigad sõpradelt, kes Assooridel varem seilanud. Teeme põike Faialile Horta sadamasse, sest just see on Asoooride üks suurimaid ja paremini varustatumaid. Nimet on meie köögitiim olnud niivõrd võimekas, et üks balloonigaas on juba otsakorral. Meie vahitiim saab ülesandeks varuda ülesõiduks üks kergesti kreenis käsitletav toidukord. Asume pitsajahile, aga pitsakoht pole mitte vaid suletud, vaid paistab läbi akende seda olevat teinud lõplikult. Mööda peatänavat edasi jalutades leiame eest muheda töölissöökla, kus pakutakse 7 euro eest lõunat. Otsustame tellida neid seitse ja kaasa ning võtame kiirelt reisil juba armsaks saanud Super Bockid. Ärge saage nüüd valesti aru, siin on Super Bockid kas 0,2 või 0,33 suurustes pudelites ning õige lahjad. Ei midagi sellist nagu Bock 7,5 volli 90ndatel Eesti depresiivsetes väikelinnades.
Sellest muretust olengust vööriseltskonna vahi poolt otsustame laevachatti ka pildi satta, mis eskaleerub usalduskriisiks! Ei möödu kahte minutitki, kui kaptenihärralt kõne peale tuleb olmeliste küsimustega, et kus on toit ja kuhu küll oleme meie end juba ära sättinud planeeritud 25minutilise boksipeatuse jooksul. Anname elevuse säilitamiseks mõnevõrra laialivalguvad vastused ja oleme laevas kahe kotitäie toiduga tagasi täpselt kokkulepitud momendil.
Öine ülesõit on taaskord lõbus, lõbustada tuleb endid nii ise, kui teeb seda meie hallutsinatoorne ajusopp. Ühel hetkel teatan vahikaaslasele, et ahtrireelingust hoiab väljastpoolt kinni Valdis. Mait seepeale, et Valdisel on nii suured silmad, justkui paluvad luba pardale astuda. Hommikul varavalges mõistan, et need silmad olid päramootori mustad plastosad ning ahtrireelingusse kinnitatud jolla mootor Valdis ise.
7.päev
Saabume Floresele keskpäeval. Mitmeid meremiile on meie ahtris järgi lohisenud spinning, aga kalaõnne on napilt. Üha enam hakkab hinge tekkima skepsis, kas tegemist on kalavaeste vetega või jääb meie hõrkude kalaroogade eksistents ikka oskuste taha. Mõtisklused saavad vastuse juba samal õhtul, kui meie Hera vööri sätib end kinni kaluripaat. Peale mõningast arutelu otsustame investeerida osa proviandiraha kohalikku latikakujulisse kalasse ja jääme lootma, et seal vähem luid oleks, kui eelmainitul. Kohalik kalamees, kes tegelikult on saarele alles hiljuti tulnud ja eelmises elus professionaalne kokk olnud, annab kaasa minutilise täpsusega juhised; kala tuleb valmistada tervelt ja soolateki all, mis paneb professorihärra tegema komplitseeritud arvutusi, et kas meil sedavõrd palju soola üldse pardal on. Õnneks jagub nii soola kui köögitiimil oskusi ja kala viib keele alla.
Kuna rendiauto oleme alles homseks tellinud ning meie liikumisvõime on maismaal mõnevõrra piiratud, siis õhtu kujuneb meeleolukaks kitarripeoks sadamakonteinerite vahel; sel ööl valmib ka reisi tunnuslugu, mis räägib peamiselt karvastest ja veidi ka himuratest tulnukatest.
8.päev
Laupäeval läheme kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta ootama habemikku, kes peaks viima meid lennujaama autorendi putkasse. Habet peame küll veidi ootama, aga Floresel voolabki aeg teisiti. Meenub Hiiumaa, kus ühe sealse kohaliku habemiku sõnade kohaselt on ka “alati üks suits aega”. Senikaua, kui “poisid” peavad läbirääkimisi autorendi kioskis teeme meie Kaijaga juttu kohalikus turismiinfo boksis, mille töötaja teab hästi nii Tallinnat kui meie sõbralikke naaber pealinnasid Helsingit ja Riiat. Seekord saab meie reisiseltskond kaks väiksemat autot, ühe rooli sätib end kaduma läinud ralliäss Lainer, kelle sabas püsimine paneb vaatevälja sedavõrd ahenema, et otsustame valima tüünema tempo.
Kohe saare esimene huviväärsus, Ribeira do Ferreiro kosed panevad seilajate suid-silmi pärani ajama. Koskedeni viib õdus jalgrada ning joad on hästi näha juba maanteelt. Kaptenihärra, kes on kupatatud väikeauto tahapingile, suunab meid üha enam ja enam Fajã Grande poole, kus tema sõnul on kõik, mida päriselt Floresel peab kogema: koopas elav soomlane Tino; kosk, mille all saab näkki ujuda ning päris seiklused, mida ei leia üheltki turismipunktist ulatatud kaardilt. Kosk oli kena ja ujuda sai. Ja seegi oli kena.
Tino on juba 18 aastat Floresel elanud kohalik soomlane, kes on elamiseks kohandanud endale käepärastest vahenditest koopa. Tino meeldib ka eevatütardele, nii on aastate jooksul saarele elama asunud mitu tema naist ning lapsigi. Kõige püsikindlama paari moodustab ta siiski Rikuga, kes on kuulu järgi matemaatikageenius. Nimelt olla ta ülikooli sisseastumiskatsetel lahendanud matemaatilise ülesande niivõrd oskuslikult, et kohalikud eksamineerijad pidid üle nädala arvutama, et lahenduse paikapidavust uskuma jääda. Kui nad veendumusele jõudsid, kutsusid Riku ülikooli hoopis õpetama.
Kuna Tulnukas 2 on saanud meie reisiseltskonna igapäevaste käibefraaside alglätteks, otsustame õhtul üheskoos vaadata ära ka filmi esimese osa. Möödunud õhtu simman sadamas konteinerite vahel ei ole meie meeltest veel lahtunud ning otsustame õhtu lõpetada varasemal tunnil. Küll aga saab Tinoga kokku lepitud järgmiseks päevaks Fajã Grande sadama slipilt kalapüük ning õhtune ühine oleng Riku juures.
Annika kirjutab:
Ingeldrin kirjutab:
9.päev
Teame, et tegemist on viimase päevaga Floresel ning vähemalt minus tekib mõningane ärevus, kas jõuame ikka kogu seda saare ilu kaeda ja kohalikku melu kogeda. Ja täpselt ei teagi, kumb neist tähtsam on. Otsustame vööritiimina koos kaptenihärraga sättida end ühte autosse, mispeale viimane palub resoluutselt end kohe Fajã Grandesse viia, sest Tino ja kalapüük ei oota!
Meie Maiduga tahame endiselt nii melu kui ilu samaväärselt ning lubame kiirelt vaadata ära heksagoonsed laavamoodustised kaljuserval ja kraatritesse tekkinud järved ning Tino ja Johniga peagi liituda.
Tagasi jõudes pole nad kala otse loomulikult saanud, küll aga on vähenenud hommikuselt kiirelt poetiirult haaratud kast õlut ning Vino Verde.
Meelitame kaptenihärra veel endaga kaasa ühe Tino soovitatud eksklusiivse kose juurde, kus pidavat samuti ujuda saama. Paslik oleks siinkohal öelda, et s****gi ta sai. Kosk oli täpselt nii hästi peidetud ja salapärane, kui soomlane meile rääkis. Tee sinna oli seikluslikult kaelamurdev, kergemaks ei teinud seda huviretke ka asjaolu, et olime otsustanud kaasa võtta oma armsaks saanud muusikainstrumendi Biangelo ning kaks pudelit sama armsaks saanud Vino Verdet. Vähe aimatav rada mööda kaljuserva oli kitsas, kaldus ja libe ning ülendatud meeleolule vaatamata tundus see õpiränne kohati kardetav. Kapten John oli küll seisukohal, et õnnetused juhtuvad matkal pigem ettevaatamatusest ja tuleb lihtsalt silmi ja kõrvu lahti hoida. Meie retk koseni oli kahtlemata rohkem väärt, kui kosk ise ning asusime tagasiteele, et liituda Riku juures peagi algava koosviibimisega. Teel põikasime eelmise päeva kose alt läbi, et maha pesta raske retke higi ja muda. Riku on saarel kuulus. Või noh, ilmselt prevaleerib saarel sarnane vaib kodumaise Kihnuga, et kõik teavad kõiki ja (liigagi) hästi. Igatahes, kui rendiautodest lahti saades saare teisel küljel takso võtame, vastame juhi küsimusele “Kuhu?” iseenesestmõistetavalt – “Riku juurde”. Õhtu oli sundimatu ja südamlik, lapsed maadlesid murul, keegi tassis süles küülikut (või oli see merisiga), muidu väidetavalt tagasihoidlik majaperemees laulis meiega kitarril, kazoodel ja sahistil esitatud lugusid täie hooga kaasa. Majas oli mitu kitarret ja pererahvas kokkas pidusöögi.
Mitu tundi liiga hiljapeale jäädes toob reisiseltskonna lõpuks oma imepisikese autoga kodusadamasse Tino üks kaaslane Kukka, kes ise oli vähemalt sama armas, kui tema nimi. Vaatamata heldelt tarvitatud lauluõlile ei läinud meelest teha kohaliku postkontori juures peatust, et poetada kirjakasti kodustele teele minevad postkaardid.
16.10.2026- 06.11.2026
Meltemi Adventures viib 2026 oktoobris purjematkajad esmakordselt avastama Vaikse ookeani lõunaosas asuvat Vanuatu saarestikku.
Meenutusi Meltemi esimeselt purjereisilt Taist, Andamani merelt ja sealsetelt paradiisisaartelt
Meie esimene tutvumine Assoori saartega toimus 2015. aasta kevadel. Olime vaimustunud ja teadsime, et tahame sinna kindlasti tagasi minna. Sel, 2017. aasta, sügisel, saidki plaanid teoks. Sel korral küll vaid ühe laevaga, aga kindlasti ei jää see meie viimaseks korraks neid Atlandi ookaeani pärle külastada.
